Artiklid /

Muhe õhtu andekate meeste seltsis

27. jaanuaril toimus Genialistide klubis kontsert „Jaan Pehk ja sõbrad“, mis oli Jaan Pehki jaoks viimane kontsert 2011. aasta meesartisti tiitlit kandes. Peale Jaan Pehki ehk Orelipoisi esinesid veel Hajameelsed Kunznikud ja Prägnantne Brigaad. Esitati vokaalset ning instrumentaalset omaloomingut. Tuleb tunnistada, et võrreldes eelmiste Genialistide klubi boheemlaslike kontsertidega, kus olen viibinud, oli seekord pakutava muusika kvaliteet kõrgem ning nauditavam.

Esimesena astusid lavalaudadele Hajameelsed Kunznikud, kaunid ning andekad mehed Viljandi Kunstiakadeemiast. See kolmeliikmeline bänd viljeleb melodramaatilist folk-rokk-poppi. Lisaks kitarrile mängivad nad veel mandoliini ning suupilli. Hajameelsed Kunznikud olid minu jaoks enne tundmatu suurus, kuid võrreldes teiste tundmatute bändidega olid nad üllatavalt kuulatavad. Peab siiski mainima, et koosluse instrumentaalne pool oli vokaalsest poolest peajagu üle. Paljude lugude algussekundid andsid lootust millekski ülimalt geniaalseks, kuid kahjuks vajusid lood keskosas või lõpu poole sootuks ära. Oma vokaalsete võimetega ei suutnud nad imetlust tekitada ning jäid pigem keskpäraseks. Nende häältes võis vahepeal tunda ebakindlust ning möödalaulmist. Lood, mis mulle hea mulje jätsid olid „Otepää MK-etapp“ ja „Naised, naised“. Üldjoontes jättis nende esitus korraliku ning keskpärase mulje, kuid minu jaoks olid nad pigem positiivsed üllatajad.

Hajameelsetele Kunznikele järgnes õhtu peaesineja Jaan Pehk ehk Orelipoiss, esinedes laval üksinda, kaasas vaid kitarr. Jaan Pehk on tegelenud muusikaga juba varasest noorusest saati. Muuhulgas kuulub ta hetkel veel järgmiste bändide koosseisudesse: Koer, Köök ja Eliit. Ta on laule kirjutanud mitmele tuntud Eesti artistile, näiteks Liisi Koiksonile, Mikk Saarele, Trafficule. Ta on olnud aasta etno/folkartist aastatel 2008, 2011 ja  aasta meesartist 2011. Kuna ma ei olnud Jaan Pehki muusikat varem intensiivselt kuulanud, siis üllatas mind, et ta lood olid tihti kestusega alla ühe minuti. Mõnikord tundus see väga laulu olemusega kokku sobivat, kuid mõnikord jäi jälle kripeldama tunne, et midagi peaks justkui veel tulema. Talle ongi omane humoristlik minimalism, kus laulud kestavad paarkümmend sekundit ning sisaldavad vaid mõnd šokeerivat fraasi. Siiski leidub tema loomingus ka pikemaid lugusid. Publik elustus silmanähtavalt, kui Orelipoiss laskis kõlada oma tuntumatel lugudel: „Valss“, „See tunne alles jääb“, „Minu pruut“, mil publik laval laulva Orelipoisiga ka ise lauldes ühines. Jaan Pehki esitlus oli omamoodi veidralt originaalne ja erakordne ning selles väikeses  hubases esinemisruumis jõudis ta oma kuulajateni veelgi paremini. Üldiselt tekitas tema esinemine vaid positiivseid emotsioone ning suur habetunud mees laval mõjus muheda ja sooja isiksusena.

Viimasena astus lavale Prägnante Brigaad, kuid olude sunnil jäi nende esitus kahjuks vaatamata. See kolmeliikmeline kooslus esitles kontserdi raames oma uut plaati „Twirling“. Siiski tuleb mainida, et tegu pole sugugi tundmatu ning igava bändiga. Näiteks lõid nad aktiivselt kaasa filmitalgutel ja nende muusikat on kasutatud valminud talgufilmis „Täitsa lõpp“.

Esinejate taga ekraanil jooksev videoinstallatsioon oli üpriski huvitav ja tähelepanu äratav, sisaldades näiteks imelikke stseene kaladega ning mitmetähenduslikke lõike vanadest filmidest. Visuaalide eest oli vastutav Aleksander Sprohghis.

Ma pole ammu viibinud mõnel nii õdusal kontserdil. Väikeses ruumis ruumis jõuavad ka lauldud laulud paremini kuulajateni ning see loob artistiga kuidagi isiklikuma sideme. Tervikuna oli kontsert mõnus ning positiivne üllatus ja kui avaneks võimalus, läheksin kindlasti veel, et lava ees hüpata ning tulihingeliselt kaasa laulda.

Madli Kaljula, 18a.

05.03.2012